Seltskonnatants
Nii Euroopas, kui ka Eesti rahvakultuuris, on märgata sajandi esimeste aastakümnete seltskonnatantsude kujunemist rahvatantsust. XX sajandi alguseks said Eesti külaelus populaarseks sellised paaristantsud nagu polka, valss, krakovjakk, reilender, padespann jt. Need aastakümned tõid kaasa ka hulga uusi seltskonnatantse nagu padegras, padikaater, aissa, minjoon, padipadinöör jt.,kuid suurema osa nimetatuist eluiga jäi lühikeseks.
20.-30.aastatel tulid foks, tango, tšarleston, boston, simmi jt. Peale sõda jäid populaarseks neist vaid foks ja tango ja seda tänapäevani. 1900.aastate alguses hakkas Inglismaal välja kujunema tants, mis põhines loomulikul liikumisel ja seda edasi arendades on jõutud tantsuni, missugusel kujul ka meie seda tänapäeval tunneme. Inglismaal välja kujunenud seltskonnatantsu liigitatakse standardtantsudeks ja ladina-ameerika tantsudeks, millele lisaks harrastatakse Eestis ka folkloorsetest tantsudest välja kasvanud seltskonnatantse.
Standardtantse on viis: aeglane valss e. inglise valss, tango, viini valss, fokstrott, kvikstep. Igal tantsul on oma iseloom, mis tuleneb tema ajaloost, muusikast, koreograafiast.
1.Aeglane valss on lüüriline, 3/4 taktimõõdus, juured on seotud viini valsiga, kuid mõjutused bostonilt ja Inglismaa poolt standardiseeritult saadud selle tantsu tänapäevane võistlustele orienteeritud versioon.
2. Tango on kirglik, dramaatiline, emotsionaalne tants, mille originaalversioon Argentiinast kombineerudes Itaalia immigrantide, Hispaania flamenco ja Aafrika rahvusrütmide mõjutustega.
3. Viini valss on pidulik, loodud Bavaarias ja on endisaegade Austria aristokraatia õukonnatants, 3/4 taktimõõdus. Tantsu nimetus pärineb saksakeelsest "Viener Valtzen".
4. Fokstrott on rahulik tants nagu aeglane valsski oma Aafrika-Ameerika klubide ja dþässi juurtega. Nimetus tuleb vodevillide esitaja Harry Fox`i, kes populariseeris tantsu enne I Maailmasõda, nimest.
5. Kvikstep on lõbus, elav, alguse saanud fokstrotist kui tema kiirem vorm põimunud teiste moehulluse tantsudega (tšarleston, polka, castle walk).
Ladina-Ameerika tantse on samuti viis: samba, tša-tša-tša, rumba, paso doble ja dzaiv.
1. Samba on ülemeelik, lõbus, algselt Brasiilia karnevalitants, mille iseloomu toob tantsupaar välja puusaliigutuste ja keharingidega üle põranda liikudes.
2. Cha-cha-cha on temperamentne, rütmikas, pärineb Kuubast ja tema juuri tuleb otsida mambost.
3. Rumba on romantiline, aeglaseim Ladina-Ameerika tants. Tants, milles kasutatakse palju puusatööd (hip action), väljendab armastust ja tundeid kahe tantsija vahel.
4. Pasodoble on võitluslik, pidulik, pärineb Hispaaniast. Tants on interpretatsioon härjavõitlusest, kus mees mängib "torero" e. härjavõitleja ja naine tema "cappa" ehk keebi rolli. Tantsu juured põlvnevad flamencost.
5. Dzaiv on lõbus, kiireim Ladina-Ameerika tants, mis küll tõeliselt ei olegi Ladina-Ameerika tants, vaid mõneti leiutatud tants mõjutustega Aafrika/Ameerika swingist. Tants pakub väga elavat liikumist kombineerudes swingtantsuga, mille intonatsioon on 2. ja 4. muusikalisel löögil.
Treenerid
